Armeenlased Osmanite riigis

Armeenlased olid Osmanite riigis üks suuremaid vähemusrahvusi. Erinevalt islamiusulistest türklastest kuulusid nad kas Armeenia Apostlikku Kirikusse, Armeenia Katoliku Kirikusse või Armeenia Protestantlikku Kirikusse. 19. sajandi lõpuni kuulusid nad osmanite juriidilises terminoloogias usulis-kultuurilisse omavalitsusse Armeenia millet'isse, millel oli ka omaette kohtusüsteem.

Armeenlaste asuala on ajalooliselt paiknenud Vahemere, Musta mere ja Kaspia mere vahelisel alal. Armeenlased kujunesid põlisasukate segunemisel sküüdi ja teiste hõimudega omaette rahvaks hiljemalt 4. sajandil eKr. Aastal 301 võttis Armeenia esimese riigina vastu kristluse. Armeenlastest said kristlased (monofüsiidid) ja enamjaolt kuuluvad nad Armeenia Apostlikku Kirikusse. Armeenlastel on küll olnud iseseisev riik, kuid enamuse ajast on nad pidanud elama võõrvallutajate võimu all.

Osmanite riik oli paljurahvuseline ja mitmekultuuriline riik, mida kaasaegsed tundsid Türgi impeeriumina. Osmanite riigi sünniajaks loetakse 1299. aastat; Osmanite riik lakkas olemast 1923. aastal, kui kuulutati välja Türgi Vabariik.

Osmanite riigi algusaastatel elasid armeenlased Iraani, Bütsantsi, Gruusia, Ida-Anatoolia ja Kaukaasia piirkonnas. Aastatel 1080–1375 oli Kiliikia põhjaosas armeenlaste kristlik Kiliikia kuningriik. Esimesed kokkupuuted osmanitega toimusid Lääne-Anatoolias sultan Osman I (1258–1326) ajal.